Sunday, December 5, 2021

Andmeturveː tehnoloogia, koolitus ja reeglid

Küberturbe valdkond on suur ja lai, aga lugedes nädalateema alla kuuluvate ohtude kategooriaid on ainult tehnoloogilise iseloomuga ohte vähem, kui esialgu võiks arvata. Enamik ohte on sellised, mis ekspluateerivad inimloomuse nõrki kohti, kasutades tehnoloogiat lihtsalt eesmärgini jõudmise vahendina. Samuti on Kevin Mitnicki väljatoodud 3 reeglist 2 inimloomuselised. Seetõttu leian, et just inimlikele aspektidele tuleks erilist tähelepanu pöörata.

Ajakirjandusest on mulle kõige suuremaks probleemiks silma jäänud petturlus, mis polegi muud, kui pahaaimamatute inimeste haneks tõmbamine, olgu kas kasutades tehnoloogilisi või muid meetmeid. Pole tehnoloogilisi vahendeid, mis petturite vastu aitaks, vaid tuleb ise olla teadlik ohtudest. Üle interneti aset leidvate petmiste vastu võiksid aidata abinõud, mis üldiselt pettuste vastu aitavad. Kui pakkumine tundub liiga hea, et olla tõsi, siis see seda üldjuhul ongi. Ka vastupidine on tõsi: kui keegi esitab väga halba olukorda, siis võiks kahelda, et kas asi ikka on nii hull. Internetis näiteks võib ette lüüa pop-up, mis väidab, et arvuti on nakatanud viirusega ja viirusest vabanemiseks tuleks näiteks ühendust võtta kellegiga, kes selle raha eest korda teeks. Sel juhul üritab pettur mängida inimeste hirmutundele ja kasutada ära emotsioonipõhiseid otsuseid. Tehnoloogilist laadi pettuste korral tuleks teada enda arvutist nii palju, et väljatoodud pop-upid ja muud taolised ohud ei oleks usutavad. Ja isegi kui ise pole kindel, siis tuleks esimesena abi küsida kelleltki lähedaselt. Tehnoloogia puhul on see hea, et kui ise ei oska probleemiga toime tulla, siis saab heal juhul kelleltki tuttavalt küsida. Aga isiklikke valikuid ei saa keegi enda eest ära teha.

See kõik võiks minna koolituse alla. Reeglitest võiks olla usalduse loomine, näiteks kaupa tehes tuleks veenduda müüja usaldatavuses. Kui pettur üritab teeselda tuttavana, siis ei tohiks uskuda teksti, vaid tuleks küsida asju, mida vaid tuttav teaks või teha tuttavale kõne.

Eraldi mainiks scambaitimist, millest leidub palju naljakaid, aga ka õpetlikke videosid. Näiteks olen neist tähele pannud, et petturid üritavad hirmu kasutades ohvrit panna kiiresti tegutsema ja panna teda uskuma, et asjaga on kiire, aga samas raha ootavad nad väga kannatlikult. On ka scambaitereid, kes peale lihtsalt petturite ninapidi vedamise üritavad neid seaduse ette tuua, kogudes infot nende tegevuse kohta. Siinkohal on probleem selles, et petturid tegutsevad riikides, kus võimud ei pruugi reageerida ja pettureid vahele võtta. Isiklikult leian, et scambaiterite tegutsemine on kasulik.

Raamatuülevaade: Neuromancer

Olen olnud juba pikemat aega küberpungi žanri fänn. Täpselt ei teagi, kust mul selline huvi tekkis, aga kõige varasem kokkupuude küberpungiga oli mul lapsepõlves, kui mängisin mängu System Shock. Juba vanemana naudin peale mängude ka selle žanri muusikat ja filme. Kui kõige tuntum küberpungi filmiseeria on Matrix, siis ise olen Blade Runneri filmide austaja.

Eelnevast lähtudes pole suurem üllatus, kui ma soovisin leida ka mõne kirjandusteose, mida lugeda. Nii jõudiski mu kätte William Gibsoni debüütromaan, Sprawli triloogia esimene raamat, 1984. aasta Neuromancer. Otsustasin selle raamatu käsile võtta, sest see raamat on alusepanija tervele küberpungi žanrile ning üldse kõrgelt hinnatud teos, olles välja teeninud Hugo, Nebula ja Philip K. Dicki auhinnad. Kuigi raamat on ka ilmunud eesti keeles, siis otsustasin ta läbi lugeda originaalses inglise keeles.

Mis üldse on küberpunk? Küberpunk on ulmežanr, mille olulisemaks tunnusjooneks on kontrasti loomine kõrgelt arenenud tehnika ja samaaegselt aina degradeeruva ühiskonna vahel. Teiste ulmežanrite kõrval pean oluliseks kujutatu usutavust. Kui näiteks Star Wars toimub kaugel asuvas galaktikas, siis küberpunk oma olemuselt peaks olema praeguse ühiskonna edasiarendus või mingi võimalik harutee. Tihti on küberpungi tegevuspaikadeks reaalsete linnade tulevikuversioonid ja paljud kasutatud brändid on samuti tuttavad. Tehnoloogia võiks olla selline, mida justkui võiks tulevikus kohata. Elukeskkondi kujutatakse reostununa ja ülerahvastatuna, mis samuti on tänapäeva trendide edasiarendus.

Neuromanceri tegevus toimub 21. sajandi keskpaigas, Peategelaseks on Henry Dorsett Case, üliosav häkker, kes teenib leiba läbi küberruumi kuritööde toime panemisega. Romaani alguseks aga on ta närvisüsteem kahjustunud viisil, mis teeb tal võimatuks oma teadvuse küberruumi projekteerimise ning sedakaudu töötamise. Siiski ei ole ta lahkunud allmaailmast, vaid korraldab eri tehinguid. Aga tema parima oskuse häving on mõjunud talle laastavalt ning koos tugeva uimastisõltuvusega veereb ta elu vaid allamäge.

Aga tema oskused ei ole jäänud tähelepanuta. Case kohtub Mollyga, kes töötab varemise sõduri Armitage'i heaks. Nad pakuvad Case'ile tehingu, millest tal on võimatu keelduda. Ülikalli meditsiiniprotseduuriga taastatakse Case'i võime küberruumis seigelda ja tema sõltuvused ravitakse. Aga operatsiooni käigus pandi Case'i mürk, mille vastumürgi saab Case ainult siis, kui ta teeb koostööd Armitage'iga. Case'i esimene ülesanne on aidata Molly'l varastada Case'i varasema mentori teadvuse koopia. Sellele järgneb reis Istanbuli, kus nende tiimiga liitub Riviera. Case saab teada nende ülesandest: terve meeskond on kokku pandud Wintermute'i nimelise tehisintellekti poolt selle jaoks, et Wintermute liita kosmoses asuva hiiglasuures kosmosejaamas Freeside'is oleva tehisintellektiga, Neuromanceriga. Pärast süstikureisi kosmosesse murrab läbi Armitage'i varemine isiksus, mis sunnib Wintermute'i tast vabanema. Lõpuks nad tulevad oma ülesandega toime: nad murravad Freeside'i omanike elupaika, kus Case'il õnnestub tehisintellektid küberruumis liita. Tasuks töö eest vabaneb Case oma mürgist ja saab ka suure summa raha. Tehisintellekt aga tegutseb küberruumis edasi ja juba edasist saab lugeda raamatu järgedest.

Enne raamatu lugemist soovisin mõista, mis määral mõjutas Neuromancer küberpungi žanrit ja pean tõdema et tegemist on pea igast küljest arhetüüpse teosega. Juba peategelane on äratuntavalt küberpungilik: ta ei ole selline kangelane, nagu ulmes või fantaasias on kombeks. Case ei ole eriti moraalne tegelane, ta tegeleb kuritegevusega ja teda vaevavad sõltuvused. Küberpungile on väga iseloomulik see, et tegelased leiavad ennast raskustest, kus nad peavad olude sunnil tegutsema. Case'i puhul on algul selleks ta närvikahjustus, hiljem kehas olev mürk. Ka on Wintermute ta niiditõmbaja, kelle vastu ei ole Case'il võimalik astuda. Terve sisu on samuti üsnagi äratuntav. Selline tiimi koostamine mingi ülesande jaoks on mulle tuttav videomängudest. Neuromancer kinnistas küberpungi tihti kohatavad aspektid nagu küberruumi, häkkimise, küberneetilised implantaadid, tehisintellekti ja palju muu. Enamjaolt olid ideed mulle tuttavad, aga kõige üllatuslikum oli kosmose aspekt, mida üldiselt väga küberpungis ei leidu.

Raamat on stiililt unikaalne, aga ka raske. Üldiselt ei valmista inglise keele lugemine mulle probleeme, aga Neuromancerit lugedes pidin lugema mingeid lauseid või lõike korduvalt üle, et täpselt aru saada, mis on tahetud öelda. Gibsoni stiiliks on esile kutsuda mingeid emotsioone või luua mingi abstraktne kujutluspilt. Isiklikult aga meeldib mulle lugeda raamatuid nii, et mul on täpne arusaam toimuvast. Lugedes raamatu arvustusi selgus, et isegi ingliskeelsele lugejaskonnale valmistas raamat kohati raskusi. Lugemist lihtsustas mõneti see, et kuna raamat on olnud nii mõjukas, siis kasutatav sõnavara ja ideed on filtreerunud läbi muu meedia. Aga võib ette kujutada, kuidas mõjus raamat 80ndate alguse publikule. 

Võiks mainida ka tehnilist usutavust. Nagu mainisin, on minu jaoks see oluline. Neuromancer on üllataval kombel oma vanusest hoolimata suutnud aegumist suuresti vältida. Ma arvan, et see tuleneb sellest, et raamat ei paku eriti tehnilisi kirjeldusi, kuidas tehnika töötab, püüdes peaasjalikult rule-of-cool stiilis üldist kujutlust luua. Siiski oli muigama panevaid momente, nagu Case'i kauplemine 8 MB RAM-iga või see, et osavad häkkerid klõbistavad kiiresti klaviatuuril.

Debüütromaanina on Neuromancer tugev ning ajaperioodi arvestades ettenägelik. Stiililt on ta järeleandmatu, aga unikaalne ja meeldejääv. Minu arvates on Neuromancer fantastiline teos. Sprawli triloogia teostest meeldis mulle enim Neuromanceri järg Count Zero, kus kolm algul eraldiseisvat tegevusliini põimiti osavalt üheks looks kokku. Tulevikus loen kindlasti veelgi Gibsoni teoseid.

Pilt on Josan Gonzalese loodud kaanepilt Neuromanceri Brasiilia trükile.

Andmeturveː tehnoloogia, koolitus ja reeglid

Küberturbe valdkond on suur ja lai, aga lugedes nädalateema alla kuuluvate ohtude kategooriaid on ainult tehnoloogilise iseloomuga ohte vähe...