Tutvusin Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus "The Case for Copyright Reform" välja pakutud omandiõiguste reformi plaaniga. Üldine idee on minu arvates vägagi mõistlik: praegused omandiõigusi käsitlevad seadused on loodud möödunud aega ja teistsugust tehnoloogiat arvestades, kui olukord praegu on, ja seetõttu vajavad kaasajastamist.
Plaani esimene punkt teeb selgeks, et autoritele peab jääma õigus olla tunnustatud oma teose loojana, mis on arusaadav.
Teises punktis pannakse ette legaliseerida autoriõigusega kaitstud materjalide mitteäriline kopeerimine. See punkt on juba sisulisem kui eelmine. Tuuakse välja, kuidas tehnoloogia arenguga on hõlbustunud inimestevaheline kultuuri jagamine ja mitteäriliselt peaks olema võimalik näiteks P2P failijagamine, millega toimib muuhulgas ka piraatlus. Piraatlust õigustatakse tihti väitega, et piraatides ei varastata, vaid kopeeritakse. Originaalautorile jääb ikkagi tema loodu alles. Aga on ilmne, et kui autor lõi oma loodu eesmärgiga saada raha, jääb ta seetõttu ilma osast oma loodetud sissetulekust. Mingist hetkest alates ei tasu autori tegevus ennast ära ja ta võib sellest loobuda. Digitaalajastu erineb selle poolest, et kui minevikus pani meedia füüsiline olemus naturaalsed piirid omandi levikule, siis nüüd on võimalik lõpmatult taastoota kõike, mida saab digitaalselt esitada. Kuidas oleks võimalik autoritel siiski teenida tehtud töö eest kohast raha? Paljudele pakub loometegevus ise nii piisavat rahulolu, et neile pole raha vajalik. Aga kasumimotiiv on samuti väga mõjus. Autorid ka mainivad seda küsimust, leides, et autorid oskavad leida uusi rahasaamisviise ja et laiem kopeerimine ajendab loova töö tegemist.
Kolmanda punktiga nõustun täielikult. Omandiõiguste ülipikk kestvus on tekkinud eelkõige meediafirmade lobitöö tulemusena, sest juba populaarsete kaubamärkide pealt on lihtne teenida pidevat sissetulekut. Väiksem omandiõiguste kestvus tagaks sissetuleku teenimise võimaluse autorile suurel osal tema elust, aga lubaks tulevikus laiemal rahval kasutada juba loodut äriliselt. Kasumimotiiv lubab inimestel tegeda loometööga vabamalt, sest siis ei pea nad elatumiseks leidma muid viise. Lühemad omandiõigused kannustavad ka juba suuri meediafirmasid olema loovamad ja mitte koguaeg kasutama samu tegelasi ja ideid. Aga väiksese "aga" võiks ka ära mainida - mõndadel võib tekkida tunne, et nende loodut kasutatakse ära ilma tegemata sama tööd, mis originaalautor tegi. Lihtsam on arendada edasi kellegi teise loodut kui mõelda välja midagi originaalset.
Neljas punkt on samuti mõistlik. Kui autor ei näita pikal ajal huvi oma omandi vastu, siis ilmselt ei soovi ka sellelt tulu teenida ja võiks olla laiemale kasutajaskonnale kättesaadav.
Viiendat punkti ei oska väga kommenteerida. Praegu on juba olemas näiteks Ameerikas fair use, mis lubab teatud eesmärkidel autoriõigusega kaitstud teoseid kasutada. Ka ei ole ma tuttav väljatoodud teksti tsiteerimisõigustega, mida soovitakse laiendada ka audiovisuaalsele materjalile. Aga usun, et sedalaadi seadusel on mõtet. Näiteks YouTube võtab kergekäeliselt videosid maha, kui neis on mingit autoriõigustega kaitstud materjali, kuigi tihti lähevad videod fair use'i alla. Põhjuseks on see, et YouTube ei soovi, et teda kohtusse kaevatakse. Aga kui seadused oleks teistsugused, poleks YouTubel põhjust nii käituda.
Kuuendas punktis välja toodud DRM-i keeld seostub üldisemalt ka õigusega parandada, mis mõjutab peale digitaalmaailma ka füüsilist. Kajastust on leidnud John Deere, kelle traktorite parandamiseks peab olema spetsiaalne tarkvara, aga ka näiteks Apple'i toodete kinnisus. Selle nimekirja punktidest leian selle punkti tänapäeval enim täitunud olevat just tänu parandusõigusliikumiste tekkele ja ka sellesuunalisele seadusandlusele. Mis puudutab üldkasutajat, siis DRM põhjustab paljude eri teenuste tekke, mille vahel sisu ära jaotub. Nii peab kasutaja maksma mitme teenuse eest, kuigi ta seda teistsuguses olukorras ei teeks. DRM mitte ei hõlbusta, vaid raskendab sisule ligi pääsemist, mistõttu minu arvates ei ole sel erilist väärtust. Aga täielikult ära keelamist on mul raske toetada, kuna üldiselt ei meeldi mulle selline valitsuse sekkumine. Kui arvesse võtta teises punktis välja toodud kasumimotiiv, siis tegelikult olekski üks viis kasumit saada, pakkudes lisaks tootele ka teenust. Arvutimängude müügiplatvorm Steam pakub lisaks müüdud mängudele näiteks kasutajatele panna üles enda sisu, teha mängudest ülevaateid, lisada sõpru, kaubelda mängusiseste asjadega ja paljut muud.
Üldpildis arvan, et need ettepanekud on ka tänapäeval aktuaalsed, aga kahtlen, kas need sellisel kujul ka täide lähevad. Olenemata reformide mõistlikkusest seisavad nende vastu suurfirmad, kuna neil on reformidest kõige rohkem kaotada. Juba mainisin, on parandusõiguste alal loodud sammud kõige paremini läbi läinud, aga loodan, et selles kavas mainitud punktid rakenduvad ka laiemalt, eriti omandiõiguste lühem kestvus.
Falkvinge ja Engströmi raamat: http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf
No comments:
Post a Comment