IT juhtimine ja riskihaldus

Elon Musk

Viimastel aastatel on mulle IT maailmast ja laiemalt tehnoloogiasfäärist kõige enam silma jäänud Tesla, SpaceX-i, NeuraLinki, Paypali ja muude firmade asutaja Elon Musk. Musk paistab silma oma lennukate ideedega, mida ta oma firmadega proovib ellu viia. Teiste IT liidritega võrreldes kasutab Musk suhtluses ja avalikus elus filtreerimata stiili, mis läheb kokku tema suurejooneliste unistustega ja jätab tast ekstsentrilise ilme. Näiteks on ta käinud Joe Rogani podcastis, kus pruukis koos saatejuhiga kanepit, ja isegi on ilmunud mängurist juutuuberi Pewdiepie kanalil. Või näiteks müüs ta leegiheitjat.

Liidrina ongi Muskile omane olla elust suurem tegelaskuju. Tal on pikaajaline plaan jõuda Marsile, aga peale kosmose valdkonna tahab ta revolutsioneerida paljusid muidki alasid. Visionäärina peab ta olema võimeline teisi panema uskuma enda ideede realiseeritavusse. Ka on tal omadusi teistest stiilidest. Tal on vaja oma eri ettevõtetesse eri oskustega inimesi ja ta kannustab kõiki andma endast parima, mis on omane coachile. Tema eesrindlikud ideed ja autoriteet oma firmades on karakteristlikud arengumootori stiilile.

Jack Dorsey

Jack Dorseyt tuntakse ennekõike Twitteri asutajana. Kuigi Twitter on ülimalt populaarne suhtlusplatvorm, ei ole selle looja nii silmapaistev, kui teised IT valdkonna suurkujud. Peale Twitteri on ta loonud Square'i, aga erinevalt näiteks Elon Muskist, Facebooki, nüüd juba Meta Mark Zuckerbergist või Amazoni Jeff Bezosest ei ole ta arengumootori aspekte kätkev juht, vaid ta on tagasihoidlikum. Siiski, kahe suurfirma asutamine on vägagi märkimisväärne.

Jack Dorseyl on minu arvates coachilik juhtimisstiil, mis seletab tema väiksemat profiili. Ta peab oluliseks enda töötajaid, keda ta püüab motiveerida ja julgustada. Ta usaldab oma töötajate ideid, aga samas teeb ta lõppotsused ise. Dorsey usub, et enda töötajatega vabalt suheldes tekivad neil parimad ideed. Twitter kui platvorm ise keskendub pigem samuti pigem kasutajatele, andes neile võimaluse end väljendada, mida võib vaadelda edasiarendusena Dorsey rohkem avatud stiilist. 

Kasutatud allikad:

https://www.space.com/18849-elon-musk.html

https://www.businessinsider.com/ex-tesla-employees-reveal-what-its-like-work-elon-musk-2019-9#hes-very-energetic-10

https://financhill.com/blog/investing/jack-dorsey-leadership-style

https://www.forbes.com/sites/ericsavitz/2012/10/17/jack-dorsey-the-leadership-secrets-of-twitter-and-square/?sh=57832dc85e2b

IT proff...?

 Kui lugesin sellenädalast teemat ja "käsitöölise" ja professionaali võrdlust, lõi mulle esmalt pähe keskajast pärit meistri idee, kes aegapikku asendus tehasetöölisega. Tolleaegsed meistrid olid eluaegse kogemusega ja pikast staažist tulenes neil vilumus oma alal. Teadmiste edasi kandmine toimus õpilaste oma tiiva alla võtmisega ja nende koolitamisega. Tööstusrevolutsioon asendas meistrid, kuna seadmed said teha samu tooteid suuremas mahus ja nende opereerimine polnud nii keeruline. Esimese mõttena leidsin tehasetöölisest professionaali ja meistrist käsitöölise analoogi.

Aga vahepeal on toimunud uus revolutsioon - inforevolutsioon, ning edasi mõeldes leian, et varasem analoogia ei vasta IT vallas tõele. Kuna IT on nii muutlik ala, siis enam ei aita mingi kindla oskuse selgeksõppimisest, sest alati võib tulla ette midagi uut. IT professionaali idee sarnaneb rohkem vana-kreeka filosoofidele, kes teadsid kõigest midagi. Teaduse arenedes polnud võimalik kasvava teabemahuga kaasas käia ja teadlased hakkasid spetsialiseeruma eri aladele. Nüüd on ring täis saanud - jälle on vaja olla kursis olla eri alade uusimate arendustega, et mitte maha jääda, olla dünaamiline. Ega igaüks kõikjale ka ei jõua ja eks ikka ollakse mingil määral spetsialiseerunud, aga mida laialdasemalt professionaal oma ala ja ka kaasaskäivaid valdab, seda hinnalisem ta on. 

Käsitöölist iseloomustab sisemine tung ja huvi, aga arvan, et tal puudub professionaalile iseloomulik lai teadmispagas. Käsitööline võib olla mingil alal tugev ja end huvitavadel aladel viinud end heale tasemele, enamasti ise õppides, aga ta pole nii dünaamiline. Kui ta peaks tegelema uudse probleemiga, siis tal pole loodud vajalikke seoseid eri teemade vahel ja tal on raske kuskilt alustada. Mu esmane mõttekäik tulenes just sõnast "käsitööline", inglise keeles "craftsman", või "artisan", kellestki tõeliselt vilunust ja talendikast. Sõna "amatöör" võiks seda ideed paremini edasi anda, kuigi ta on veidi halvustava kõlaga.

Arvutid ja paragrahvid Iː tants intellektuaalomandi ümber

Tutvusin Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus "The Case for Copyright Reform" välja pakutud omandiõiguste reformi plaaniga. Üldine idee on minu arvates vägagi mõistlik: praegused omandiõigusi käsitlevad seadused on loodud möödunud aega ja teistsugust tehnoloogiat arvestades, kui olukord praegu on, ja seetõttu vajavad kaasajastamist.

Plaani esimene punkt teeb selgeks, et autoritele peab jääma õigus olla tunnustatud oma teose loojana, mis on arusaadav.

Teises punktis pannakse ette legaliseerida autoriõigusega kaitstud materjalide mitteäriline kopeerimine. See punkt on juba sisulisem kui eelmine. Tuuakse välja, kuidas tehnoloogia arenguga on hõlbustunud inimestevaheline kultuuri jagamine ja mitteäriliselt peaks olema võimalik näiteks P2P failijagamine, millega toimib muuhulgas ka piraatlus. Piraatlust õigustatakse tihti väitega, et piraatides ei varastata, vaid kopeeritakse. Originaalautorile jääb ikkagi tema loodu alles. Aga on ilmne, et kui autor lõi oma loodu eesmärgiga saada raha, jääb ta seetõttu ilma osast oma loodetud sissetulekust. Mingist hetkest alates ei tasu autori tegevus ennast ära ja ta võib sellest loobuda. Digitaalajastu erineb selle poolest, et kui minevikus pani meedia füüsiline olemus naturaalsed piirid omandi levikule, siis nüüd on võimalik lõpmatult taastoota kõike, mida saab digitaalselt esitada. Kuidas oleks võimalik autoritel siiski teenida tehtud töö eest kohast raha? Paljudele pakub loometegevus ise nii piisavat rahulolu, et neile pole raha vajalik. Aga kasumimotiiv on samuti väga mõjus. Autorid ka mainivad seda küsimust, leides, et autorid oskavad leida uusi rahasaamisviise ja et laiem kopeerimine ajendab loova töö tegemist. 

Kolmanda punktiga nõustun täielikult. Omandiõiguste ülipikk kestvus on tekkinud eelkõige meediafirmade lobitöö tulemusena, sest juba populaarsete kaubamärkide pealt on lihtne teenida pidevat sissetulekut. Väiksem omandiõiguste kestvus tagaks sissetuleku teenimise võimaluse autorile suurel osal tema elust, aga lubaks tulevikus laiemal rahval kasutada juba loodut äriliselt. Kasumimotiiv lubab inimestel tegeda loometööga vabamalt, sest siis ei pea nad elatumiseks leidma muid viise. Lühemad omandiõigused kannustavad ka juba suuri meediafirmasid olema loovamad ja mitte koguaeg kasutama samu tegelasi ja ideid. Aga väiksese "aga" võiks ka ära mainida - mõndadel võib tekkida tunne, et nende loodut kasutatakse ära ilma tegemata sama tööd, mis originaalautor tegi. Lihtsam on arendada edasi kellegi teise loodut kui mõelda välja midagi originaalset.

Neljas punkt on samuti mõistlik. Kui autor ei näita pikal ajal huvi oma omandi vastu, siis ilmselt ei soovi ka sellelt tulu teenida ja võiks olla laiemale kasutajaskonnale kättesaadav.

Viiendat punkti ei oska väga kommenteerida. Praegu on juba olemas näiteks Ameerikas fair use, mis lubab teatud eesmärkidel autoriõigusega kaitstud teoseid kasutada. Ka ei ole ma tuttav väljatoodud teksti tsiteerimisõigustega, mida soovitakse laiendada ka audiovisuaalsele materjalile. Aga usun, et sedalaadi seadusel on mõtet. Näiteks YouTube võtab kergekäeliselt videosid maha, kui neis on mingit autoriõigustega kaitstud materjali, kuigi tihti lähevad videod fair use'i alla. Põhjuseks on see, et YouTube ei soovi, et teda kohtusse kaevatakse. Aga kui seadused oleks teistsugused, poleks YouTubel põhjust nii käituda.

Kuuendas punktis välja toodud DRM-i keeld seostub üldisemalt ka õigusega parandada, mis mõjutab peale digitaalmaailma ka füüsilist. Kajastust on leidnud John Deere, kelle traktorite parandamiseks peab olema spetsiaalne tarkvara, aga ka näiteks Apple'i toodete kinnisus. Selle nimekirja punktidest leian selle punkti tänapäeval enim täitunud olevat just tänu parandusõigusliikumiste tekkele ja ka sellesuunalisele seadusandlusele. Mis puudutab üldkasutajat, siis DRM põhjustab paljude eri teenuste tekke, mille vahel sisu ära jaotub. Nii peab kasutaja maksma mitme teenuse eest, kuigi ta seda teistsuguses olukorras ei teeks. DRM mitte ei hõlbusta, vaid raskendab sisule ligi pääsemist, mistõttu minu arvates ei ole sel erilist väärtust. Aga täielikult ära keelamist on mul raske toetada, kuna üldiselt ei meeldi mulle selline valitsuse sekkumine. Kui arvesse võtta teises punktis välja toodud kasumimotiiv, siis tegelikult olekski üks viis kasumit saada, pakkudes lisaks tootele ka teenust. Arvutimängude müügiplatvorm Steam pakub lisaks müüdud mängudele näiteks kasutajatele panna üles enda sisu, teha mängudest ülevaateid, lisada sõpru, kaubelda mängusiseste asjadega ja paljut muud. 

Üldpildis arvan, et need ettepanekud on ka tänapäeval aktuaalsed, aga kahtlen, kas need sellisel kujul ka täide lähevad. Olenemata reformide mõistlikkusest seisavad nende vastu suurfirmad, kuna neil on reformidest kõige rohkem kaotada. Juba mainisin, on parandusõiguste alal loodud sammud kõige paremini läbi läinud, aga loodan, et selles kavas mainitud punktid rakenduvad ka laiemalt, eriti omandiõiguste lühem kestvus.

Falkvinge ja Engströmi raamat: http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf

Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Olen varem kuulnud nn. netiketist, kuid pole süvenenud selle täpsetesse punktidesse. Kui need läbi lugesin, leidsin, et nagu internetis on kogukondi seinast seina, varieerub nendest reeglitest kinni pidamine tunduvalt. Kindlast vaatepunktist vaadatuna tundub ka, et interneti reeglitest rääkimine on päris lootusetu üritus. Vähemalt oleks see tüütu, kui mingi klikk kasutajaid oleks nendest reeglitesse murdumatult kiindunud ja teeks oma kohustuseks nende reeglitega pinda käia. Need reeglid on pärit interneti algusaegadest, kus ilmselt oli suhtumine interneti suhtes teistsugune kui praegu, kuna kasutajaskond oli piiratum ja koosnes peamiselt entusiastidest. Lühidalt: netikett on idealistlik ja inimesed kalduvad käituma, järgides isiklike motiive. Näiteks 9. reegel. Oma võimu kuritarvitamiseks leitakse ikka põhjuseid ja üha enam ei riku seda reeglit mitte ainult kasutajad, vaid veebisaidid-firmad ise. Aga siiski on igal leheküljel oma teatud stiil ja reeglid, millest lugu peetakse. Ilma kirjutamata reeglid ilmuvad välja kõikjal. Niiet võibolla: kivisse raitutud 10 reeglit, millest kõigest hoolimata kinni pidada? Mitte kõige targem. Aga spontaanselt tekkivad reeglid sobivad parimalt just kindlatele kogukondadele. 

Näiteks 4. reegli andmekasutuse punkti leian olevat vananenud. Internetiühendus on saavutanud sellise taseme, kus meediat nagu filme ja mänge on praktilisem levitada üle interneti kui füüsilisel kujul, sotsiaalmeedias domineerivad videopõhised platvormid nagu TikTok ja striimide vaatamine on populaarne ajaviide. Ilmselt ei küündi tavakasutaja interneti võimekus selleni, kus ta peaks muretsema, et kas kaaskasutajad saavad tema sisu vaadata. Pigem seab piirid ette kasutaja üleslaadimise võimekus kui vastupidi. Ja kuigi on mõistlik vältida loomast sisu, mis on laialivalguv või millel pole suurt tähtsust, on tänapäeval targem ise filtreerida seda, mida sooviks tarbida või mida mitte. Mitte kellelegi ei meeldi kõik, mis internetis saadaval. Mis valguses oleks vaadatud varastel 90ndatel tunde vältavaid suuremahulisi podcaste või striime?

Kõige rohkem meeldib mulle 6. reegel, mis kutsub üles inimesi oma teadmisi teistega jagama. Seda polegi vaja üles kirjutada, veel vähem tuletada meelde, et selline reegel on olemas. Kõigile meeldib jagada seda, millest nad huvi tunnevad või milles arvavad endas teadjad olevat. Internet on uus Guternbergi trükipress, mis annab kõigile võimaluse just selleks. Ise kasutan internetti tihti õppimisel, programmeerimise asjus näiteks on üldtuntud StackOverflow, matemaatikas leidub YouTubes õppevideosid ja nii edasi. Internetist leiab vastuse kõikvõimalikele probleemidele. Isikliku poole pealt kasutan Redditit ja kui keegi näiteks esitab seal mingi küsimuse, millele ma oskan vastata, siis jagan oma teadmisi või arvamust. 

Kokkuvõtteks arvan, et kuigi netikett on hea idee, siis selle järgimist ei saa kuidagi tagada. Ka on vaja reeglid üle vaadata, arvestades tänapäeva interneti kuju. Aga selles on mõtted, mis kehtivad ka tänapäeval.