Sellenädalase blogipostituse teemaks valisin Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 2013. aastal koostatud Eesti infoühiskonna arengukava. Arengukava püstitas muu hulgas 2020. aastale seatud visiooni, milliste eesmärkideni selleks ajaks soovitakse jõuda. Kuna arengukava tähtajast on pea 2 aastat möödas, võib täheldada, millises mahus visioon täide läks.
Kui vaadata saavutatud eesmärke, on minu jaoks olulisel kohal vaba ja avatud infoühiskonna saavutamine ja säilitamine. Freedom House 2021. aasta raporti järgi on eesti internetivabadustelt maailmas teine Islandi järel, mis näitab tugevat seisu maailma mastaabis. Raport märgib ära ka interneti laia kasutuselevõtu ja saadavuse ühiskonnas, aga jätkuvalt on probleemiks eriti vanema põlvkonna IT-oskused. Probleemiks loetakse valeinfo leviku avalikus debatis, aga selle koha pealt on ilma suurema sekkumiseta riigil raske midagi ära teha. Sõnavabadus ei keela valeinfo levitamist. Andmeturbe koha pealt leidis kajastust selle aasta juulis andmeleke, mille käigus varastati ligi 300 000 inimese dokumendifotod. Ise ma ohvriks ei langenud, aga pildid varastati mitmel tuttaval. Riik aga suutis probleemile kiirelt vastata, ohvreid teavitada ja kurjategija tabada. Sellised lekked ja muud turvaprobleemid on ilmselt vältimatud, teatavasti pole ükski süsteem täielikult veakindel. Loodan, et väikese kahjuga juhtumid suunavad tähelepanu turvalisuse tõstmise vajalikkusele, et hoida ära midagi hullemat.
Kõige vähem on täide läinud inimeste targem tarbimine. E-kaubandus on laialdaselt levinud, eriti koroonaajastul, mis andis oma panuse kontaktivabalt asjaajamise arengule. Suurimat heaolu pakub ta mugavuse vaatepunktist, aga minu arvates pakub see ka võimalust teha lihtsamalt impulssoste. Kui üldiseks muutus pangakaardiga maksmine, pani see paljusid tegema halvemaid otsuseid. Pangakaardiga ostes ei tajuta erinevalt sularahast makstud raha suurust, ka pole piiratud kaasas kantava raha kogus, mida kulutada. Krediitkaardiga on võimalus ka võtta võlgu. E-kaubandus lisab eelnevale suure kaupade valiku. Selliseid probleeme on võimatu lahendada vaid IT lahendusi kasutades, kui neid üldse on võimalik lahendada. Küsimus põhineb peamiselt majanduspoliitikas, kus riigi sekkumine on niigi hell teema. Riigi poole pealt on kõige olulisem pakkuda head majanduslikku haridust, aga nii haritud või harimata inimesed õpivad, tehes vigu, ka rahaasjades. Peale kaupade ostmise on levinud ka investeerimine eriti krüptovaluuta valdkonnas. Krüptoga on võimalik teenida suuri summasid, aga sama lihtne teenitu kaotada või mõne kelmuse ohvriks langeda. Jällegi tõuseb küsimus, kui palju või üldse peaks riik tegevusse sekkuma. Kokkuvõttes ongi keeruline selliseid laialdaselt sõnastatud eesmärke raske ellu viia.
Allikad: https://www.mkm.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/eesti_infouhiskonna_arengukava.pdf
https://freedomhouse.org/country/estonia/freedom-net/2021
https://www.err.ee/1608290994/kuberrundaja-laadis-alla-ligi-300-000-dokumendifotot
No comments:
Post a Comment