Uus meedia...?

Vast üks uue meedia defineerivamaid aspekte on tema konflikt traditsioonilise meediaga. Internet konkureerib kõigi traditsioonilise meedia allikatega ja aina kasvavas mahus. Kui midagi iseloomustab varemist meediat, siis see on meediumite paljusus: raamatud, ajalehed, televisioon, raadio. Kuigi ilmselt ei kao need kanalid veel mõnda aega, kaotavad nad või on juba on kaotanud oma tähtsuse, jäädes üha enam pigem kõigest möödaniku verstapostideks.

Selle vastuseisu tõttu on vältimatu, et meedia muutub oma kujult. Üheks paljudest võib välja tuua, kuidas on muutunud uudiste ja päevakajalise info edastus. Vana meedia ajastul oli andmeedastus loomult keskne. Ajalehtede väljastamine ning hiljem raadio- ja telesaadete edastamine vajas keerukat tehnikat, mistõttu oli meedia levitamine võimalik vaid suurfirmadele või riikidele. See taotles ka kõrgemaid standardeid meedias, või vähemalt sellise kujutluspildi loomise - vana meedia manab silme ette korralikult riietatud ja viisakalt uudiseid lugeva telediktori. Ka pidi klassikaline meedia tagama, et neil oleks kõigile midagi pakkuda. Näiteks on ajalehes eriteemalised rubriigid või telekanalis erisisulised saated. Vaevalt leidub keegi, keda huvitab iga lehekülg ajalehes, aga see põhimõte tagas laiema lugejaskonna ja ka pakkus uut ja huvitavat ka lugejate huvidest väljaspool. Vahel igatsen aega, kus telekast kanaleid läbi klõpsutades leidsin mingi põneva saate, mida poleks endal pähe tulnud meelega vaadata.

Info levib internetis pigem huvipõhiselt. Kasutajad kalduvad otsima ja lugema-tarbima seda, mis neile huvi pakub. Näiteks YouTube'i avalehele paisatud sisu on valitud kasutaja varasemate vaatamiste ja tema konkreetsete tellimuste põhjal. Kui sinna satubki mingi uudse iseloomuga video, siis on lihtne seda ignoreerida mõne teise video kasuks. Internetile iseloomulik on omamoodi mullide tekkimine, millel on nii häid kui halbu külgi. Ühest küljest aitab see kaasas käia oma huvidega. Teisest küljest võib juba mulli sisenenuna sinna jäädagi. Kui see piirduks näiteks spordifänniklubidega, poleks sellest teab mis hullu, aga niinimetatud kõlakambrid on tekkinud kõikjal. Osalt on selle taga ka infoedastuse detsentraliseeritus võrreldes klassikalise meediaga. Ajal, kus tehnoloogia võimaldab edastada igaühel oma nägemust toimunud sündmustest, on raske eristada tõde valest. Ohtlikuks võib asi kujuneda, kui kaob eri mullide vahel ühtne maailmapilt. Piltlikult võib seda kujutada ette nii: kaks inimest vaatavad kinos sama filmi, aga väljatulnuna nad nõustuvad vähesel määral selles, mida näidati. Internetis on oluline mitte ainult kahelda pakutud info tõesuses, vaid ka oma vaatepunkte vahel kriitilise pilguga üle vaadata.

Rääkides uue meedia mõjudest klassikalisele on negatiivseimaks aspektiks vana meedia tehnoloogilisest mahajäämusest tingitud aeglane hääbumine. Samas positiivselt poolelt võimaldab internet ligi pääseda kogu meedia ajaloole. Kui varem oli võimalik filmi vaadata kinos ja hiljem pidi lootma, et filmi näidatakse mõnel telekanalil või ostma filmi füüsilisel kujul, siis nüüd on näiteks voogedastusplatvormid head kohad, kust leida nii tänapäeva kui mineviku filme. Loomulikult pole seegi ideaalne lahendus. Kuigi läbi interneti on mugav filme vaadata, peab lootma, et voogedastaja ei eemalda soovitud filme oma kogu aeg muutuvast kataloogist. Samuti ei ole kogu sisu ühel platvormil, vaid võib olla mitmel eraldi, mistõttu peab vastava sisu vaatamiseks olema konkreetse platvormi tellimus. See ongi füüsiliselt meedialt digitaalsele liikumise hind.

Kui tuua välja uue meedia hea külg, siis on interneti põhjal tekkinud täiesti uued, varem võimatud infoedastusviisid; näiteks podcastid, millel olid mingid eelkäijaid televisioonis ja raadios, aga on üldjoontes siiski omased internetile. Podcast võimaldab edastada pikas vormis sügavat arutelu nii, nagu see varem võimalik ei olnud. Klassikaline televisioon ja raadio määratleb ajalised piirid, mille raames peab info edastama. See tähendab et vähest aega püütakse ära kasutada lööklausetega ja diskussioonid jäävad pealiskaudseks. Podcastide levik näitab, et klassikalisele meediale omased formaadid ei tulene mitte inimeste lühenenud tähelepanuvõimest, nagu vahel arvatakse, vaid just nende meediumite olemuslikest piirangutest.