Sellel nädalal kommenteerin Eric. S. Raymondi kirjutist "How To Become A Hacker". Artikkel pani mind mõtlema, miks just otsustasin arvutiasjandusega sügavamalt tegelema hakata, millised peaks olema häkkerlikud vaated ja kombed, aga ka mismoodi suhtutakse sellesse valdkonda väljaspoolt.
Alustaks artikli subjektist ehk häkkerist. Üldkasutuses on nii, et kui kedagi kirjeldatakse häkkerina, siis antakse sellega mõista, et räägitakse kellestki, kes kasutab arvutit pahatahtlikel eesmärkidel. Eks sellel ole ka oma mõistetav põhjus, miks selline termin käibel on. "Arvutikurjategija" on liiga pikk, lihtsalt "kurjategija" on ebamäärane. "Häkker" tabab asja iva laialdase kasutuse raames väga hästi. Artikli autor defineerib asju teistmoodi ja teeb selgeks, kuidas nähakse inimesi, keda kutsutakse häkkeriteks, arvutimaailmas. Tema käsitluses vastab üldtuntud häkkerile hoopis termin "kräkker", häkker aga on keegi teine.
Artikkel väljendabki suures osas, kuidas tegelikud häkkerid soovivad ennast presenteerida. Vähemalt artikli autor ei taha, et igaüks võiks arvata enesest häkkeri olevat kasvõi selle pärast, et mitte alandada üleüldise grupi mainet. Peamine erinevus võrreldes tavaarusaamaga seisneb tegevuse eesmärkides ja motivatsioonides. Tõelisi häkkereid peaks motiveerima mitte rahaline kasu või potentsiaalne kuulsus, vaid probleemide lahendamine ainuüksi sellepärast, et neid lahendada. Selle ideaali tuleks teenida isetult ja kõigi huvides ei tohiks nad loodud tarkvara või lahendusi enese teada hoida, vaid jagama seda laiema seltskonnaga. Suurema kollaboratsiooni huvides tähtsustatakse vaba tarkvara. Kuigi häkkerid ei tähtsusta kuulsust, hoiavad nad mõndasid enda hulgast au sees, kes on näidanud, et nad on selle väärilised. Häkkerid peavad olema arvutialal äärmiselt oskuslikud.
Kas toodud kirjeldus laskub elitismini? Häkkerikultuur määratleb enda seas standardid, näiteks õiged häkkerid on need, keda juba keegi austatum on juba sellena ära tunnustanud. See reegel juba eeldab, et häkker on saavutanud teatava reputatsiooni, milleni kõik ei pürgi. Aga ma arvan, et häkkerid ei tahagi, et keegi sooviks saada häkkeriks ainult selle nime pärast. Kuigi igaüks ei pruugi "tõeliseks häkkeriks" pürgida, on artiklis toodud mõtteviis kasulik kõigile, kes soovivad IT valdkonnas tegeleda. Eriti mõistlikud on just need punktid, mis käsitlevad isiklike teadmiste ja oskuste kasvatamist. Tasuks pärast artikli lugemist küsida enda käest: kas häkker on üldse keegi, kes ma tahan olla? Isiklikust vaatepunktist näiteks pean lugu vaba tarkvara ideaalidest, aga ei plaani näiteks peamise opsüsteemina Windowsit välja vahetada. Ka on minu jaoks oluline, et ma saaks elatuda sellest, mida ma praegu õpin.
Eraldi panin tähele, kuidas autorit ei vaimusta küberpungi liikumine. Arvan, et sellepärast, et küberpunk on pigem esteetiline, kunst-kirjanduslik ja mõnigalt ka poliitiline liikumine, kus tõeline taip arvutiekraani taha jäävast jääb tahaplaanile. Seda aga just häkkerid väärtustavad. Võibolla mõjutas autori arvamust mingi isiklik halb kogemus, aga minu arvates ei vääri küberpungi liikumine nii negatiivset suhtumist. Autori sõnadest sain aru, et ta tahaks justkui öelda, et selle subkultuuri järgijad panevad nii mööda, kui veel mööda panna saab. Julgen väita, et kui kellelegi üldse, siis just neile võiksid häkkerlikud ideed peale minna.
Kokkuvõttes leian, et kirjutis on väga hariv ja tulevikus loen seda veel. Selles määratletakse täpselt, mis on häkkerikultuuri ideaalid, kuidas häkkerid käituvad, millest huvituvad ja kuidas ka tahtmise juures üheks ise saada. Isegi kui kogu väljatoodu ei lähe lugejale peale, peaks andma lugemine mõtteainet kõigile, kes tunnevad huvi IT valdkonna vastu.
Originaaltekst: http://www.catb.org/esr/faqs/hacker-howto.html
No comments:
Post a Comment